Rahvusahelise Kergejõustikuliidu (IAAF) poolt loodud rahvusvaheline reitingusüsteem kehtib alates veebruari lõpust ametlikult ja uue süsteemi kaudu saab kvalifitseeruda Tokyo olümpiamängudele.
Süsteemi, mida tutvustati esmakordselt möödunud aasta augustis, üritati rakendada juba Doha maailmameistrivõistlustele pääsemiseks, sellele plaanile tõmmati siiski pidurit ja selle aasta maailmameistrivõistlustest osavõtjad selguvad veel vana kvalifikatsioonisüsteemi alusel.
EKJL-i 2018. aasta augustikuu infokirjas avaldati uue reitingusüsteemi projektist ka lühikokkuvõte. Kehtestatud süsteemis eelmainitud projektiga võrreldes põhimõttelisi muudatusi pole, kuid lisandunud on hulk olulisi täpsustusi.
Esimeseks suurvõistluseks, kuhu süsteemi kaudu kvalifitseeruda saab, on Tokyo olümpiamängud. Hiljuti kehtestati Tokyosse pääsemiseks ka üsna ranged osavõtunormid. Niisiis on sportlastel olümpiale pääsemiseks kaks võimalust – täita osavõtunorm või jõuda vajalikult kõrgele kohale reitingutabelis. IAAF eeldab, et olümpiale pääseb mõlema süsteemi kaudu enam-vähem ühepalju sportlasi.
Reitingutabeleid peetakse 46 üksikalal
Ala reitingutabeleid hakatakse pidama 46 üksikalal (23 naiste ja 23 meeste ala). Lisaks koostatakse ka üldreitingu tabel, kuhu võetakse võistleja parimad saavutused, pärinegu need ühelt või mitmelt alalt. IAAF avaldab uued reitingutabelid tavaliselt igal kolmapäeval, tiitlivõistuste eel erandkorras ka kohe kvalifikatsiooniperioodi lõppedes.
Reitingutabelite koostamisel võetakse arvesse ainult neid tulemusi, mis saavutatud IAAF-i, selle maailmajaoliitude või liikmesliitude korraldusel või loal peetud võistlustel. Liikmesliitude loal peetud võistluste puhul peab vastav liikmesliit võistlustulemused kinnitama. Kõik võistlused tuleb läbi viia IAAF-i kehtivatele võistlusmäärustele vastavalt.
Ala reitingutabelisse pääsemiseks peab võistleja üldjuhul omama viimase aasta jooksul vähemalt viit tulemust. Eranditeks on 5000 m jooks ja 3000 m takistusjooks, kus on vaja 3 tulemust ning 10 000 m jooks, poolmaraton, maraton, 20 km ja 50 km maanteekäimine ning mitmevõistlused, kus on vaja 2 tulemust.
Paljudele põhialadele on kehtestatud ka lisaalad. Jooksualadel on nendeks lähedased distantsid, hüppealadel, kuulitõukes ja mitmevõistluses on lisaaladeks samad alad sisevõistlustel. Pikkades heidetes, aga ka nt 400 m tõkkejooksus lisalasid pole.
Aladel, kus arvesse läheb viis tulemust, peab neist peaalal olema saavutatud vähemalt kolm, kolme tulemuse korral vähemalt kaks ja kahe tulemuse korral vähemalt üks.
Perioodi pikkus ja erandid
Reitinguperioodiks on enamasti 12 kuud, 10 000 m jooksus, poolmaratonis, maratonis, maanteekäimises ning mitmevõistlustes 18 kuud. Reitinguperioodi osas on kehtestatud kaks erandit. Esimese kohaselt võetakse reitingutabelite koostamisel kahe, kõige enam kohapunkte andvate võistluste grupi (esimesse kuuluvad olümpiamängud ja maailmameistrivõistlused, teise teemantliiga finaalid) puhul, ka siis kui need mõlemad mahuvad 12 või 18 kuu pikkusesse reitinguperioodi, arvesse ainult viimasena toimunud võistluse tulemusi. Seega kustutatakse 2018.a. teemantliiga finaali tulemused tabelitest vahetult enne 2019. aasta finaali ning Doha maailmameistrivõistluste tulemused vahetult enne Tokyo olümpiat. Teise erandina võetakse maailmajagude viimati toimunud meistrivõistluste tulemused reitingutabelite koostamisel arvesse ka siis, kui need ei mahu 12 või 18 kuu pikkusesse reitinguperioodi.
Tulemuspunktide (mis võetakse võistlustulemusele vastavalt IAAF-i ametlikust punktitabelist) ja kohapunktide (mis võetakse reitingumääruse juurde kuuluvatest tabelitest) summeerimisel saadakse võistleja soorituspunktid. Viimati mainitud tabelites on kõik võistlused liigitatud gruppidesse ning iga grupi juures näidatud kui mitmenda kohani kui palju punkte antakse. Kohapunkte ei anta eeljooksudes ja kvalifikatsioonivõistlustel saavutatud tulemuste eest ning väljaspool arvestust võistlemise korral. Erandiks on suurvõistlused, kus punkte saavad 16 või 12 esimest. Sellisel juhul saavad 8 finalistiga jooksualadel kõik finaalipääsenud poolfinaali eest ühepalju punkte, ning 8. kohast tahapoole jäänutele antakse punkte kahanevalt kuni viimase punktikohani.
Kohapunktide tabeleid on mitu, koostatud eraldi staadioni üksikalade, mitmevõistluse, maanteejooksude ja maanteekäimise tarbeks. Omapäraseks erandiks on murdmaajooksu maailmameistrivõistlused, mis on 10 000 m jooksu üheks lisaalaks. Tulemuspunkte siin ei arvestata ja soorituspunktid saadakse otse vastavast tabelist. Soorituspunktidest, mis kogutud reitinguperioodi kolmel esimesel kuul, tehakse mahaarvamised: 10 (18-kuulise perioodi puhul 16) kuud vanadest tulemustest lahutatakse 20 punkti, 11 (17) kuud vanadest tulemustest 40 punkti ning 12 (18) kuu vanustest tulemustest 60 punkti. Kui sääraselt vähendatud reitingupunktidest kerkib kõrgemale võistleja mõni hilisem saavutus, võetakse arvesse loomulikult see.
Pluss- ja miinuspunktide teenimine: maailmarekord ja tuul
Plusspunkte on soorituspunktidele võimalik hankida maailmarekordit korrates või ületades. Põhiala maailmarekordi eest saab 20 ja selle kordamise eest 10 punkti, lisaalal vastavalt 10 ja 5 punkti. Aladel, kus tuule kiirust mõõdetakse, saab plusspunkte ka vastutuules võistlemise eest. Nimelt arvestatakse vastutuule iga 0,1m/sek kohta 0,6 plusspunkti ja seda kuni -4 m/sek ehk 24 lisapunktini välja. Samas rehkendatakse üle 2 m/sek puhuva taganttuule korral miinuspunkte. Kui taganttuul 2,0 m/sek on veel trahvivaba, siis 2,1 m/sek puhul rehkendatakse juba 12,6 miinust kuni 4,0 m/sek, mille eest saab 24 miinuspunkti, taganttuuleni välja. Kui tuule kiirust üldse ei mõõdetud, lahutatakse soorituspunktidest 30 punkti.
Mitmevõistluses lahutatakse soorituspunktidest 24 punkti juhul, kui taganttuule kiirus mõnel üksikalal oli üle 4 m/sek ja kolme ala keskmisena üle 2 m/sek. 24 punkti võetakse soorituspunktidest maha ka siis, kui tuule kiirust ühel või mitmel alal ei mõõdetudki. Mitmevõistluse puhul on tegemist täiesti uuel lahendusega. Kehtivad määrused ei pea edetabelikõlblikuks kolme ala keskmiselt üle 2,0 m/sek puhuva taganttuulega tehtud tulemusi ning suurvõistluste osavõtunormides on esitatud 2011. aasta võistlusmäärustes toodud tingimus, et kolme ala keskmine taganttuule kiirus ei tohi ületada 2,0 m/sek või taganttuule kiirus ühelgi alal 4 m/sek, siis nüüd on „või” asemele pandud „ja”! Seega peab 24 miinuspunkti saamiseks puhuma taganttuul keskmiselt üle 2,0 m/sek ja lisaks veel vähemalt ühel alal üle 4,0 m/sek.
Reitingupunktideks, mille alusel sportlased reitingutabelis paiknevad, on võistleja reitinguperioodi vältel kogutud 5 (erandina 3 või 2) parima soorituspunktisumma aritmeetiline keskmine. Sportlasi, kellel reitinguperioodi vältel pole vajalikul arvul tulemusi üldse või pole nendest vajalik hulk saavutatud põhialal, reitingutabelitesse ei võeta.
Riikide meistrivõistlused kõrges hinnas
Kohapunktide tabelitest selgub, et riikide meistrivõistlused on suhteliselt kõrgelt hinnatud. Üksikalade meistritiitli hind on 100 punkti, mitmevõistluses ja 20 km käimises aga ainult 60 punkti. Balti meistritiitli väärtuseks on kõigest 40 punkti, tõsi sama odavaks on hinnatud ka meie põhjanaabrite kultusvõistlus – maavõistlus Rootsiga. Siiski on Balti võistkondlikud meistrivõistlused tabelis suisa eraldi välja toodud ja paigutatud aste kõrgemale „tavalistest” maavõistlustest.
Olulise punktivahe tekitab ka meistrivõistluste mõne ala eraldi korraldamine. 10 000 m jooksu võit Eesti meistrivõistluste programmis oleks väärt 100 punkti, kuid eraldi peetuna on selle hinnaks vaid 40 punkti. Selgitatud on ka, et kui võistlus kuulub üheaegselt mitmesse gruppi, nt meie Rahvusvaheline mitmevõistlus koos Eesti talviste mitmevõistluse meistrivõistlustega, rehkendatakse punkte võistlejale soodsama võimaluse alusel. Ka on eraldi välja toodud, et riikide meistrivõistlustel arvestatakse kohapunkte ainult koduriigi sportlastele. Teise riigi meistrivõistlustel osalemise korral kohapunkte ei arvestata.
Reitingumäärused ja reitingutabeleid leiab SIIT.
Ülevaate koostas Peeter Randaru
EKJL Instagram
