Esimese asjana mainin ära, et siinkohal väljatoodud mõtted on võistleja tähelepanekud korraldatud võistlusest. Kuna mul endal ligipääs „kulisside“ taha puudus, vahendan mõne sõnaga ka ametnike muljeid TIC-ist.
Üldiselt. Gwangju on Lõuna-Korea suuruselt kolmas linn. Suveuniversiaadi moto oli „Light up tomorrow“ ehk siis parema tuleviku loomine järgmistele generatsioonidele. Peamiseks märksõnaks oli taaskasutus. Universiaadi jaoks ehitati juurde ainult 3 uut ehitist, ülejäänud restaureeriti. Pärast Universiaadi lõppu saavad kohalikud kõiki neid spordikomplekse ning ka Universiaadi küla kasutada. Taaskasutus leidis aset ka Külas, kus prügi sorteerimine toimus nii sööklas kui ka tänavatel. Kahjuks prügikaste linnatänavatel märgata ei olnud.
Staadion. Kergejõustikuvõistlus toimus Gwangju World Cup Stadiumil, kus peeti mõned mängud ka 2002. aasta jalgpalli MM-il. Väidetavalt sai staadion kergejõustiku tarbeks raja katte aastal 2004, kuid staadionil viibides võiks väita, et rada on praktiliselt uus ja mondo kattega. Staadionil oli kaks paralleelset kaugushüppekasti. Samuti toimus nii teivashüpe kui kõrgushüpe (vajadusel) kahel paralleelses paigas. Veetakistus paiknes väljaspool staadioniringi. Ka soojendusväljak oli mondo kattega ning hõlmas endast 8 jooksurada, kahte kaugushüppe kasti, ühte kõrgushüppe paika ja ühte teivashüppe paika. Kogu inventar võistluse jaoks oli tuttuus. Nii mõnigi sportlane sai ise paar päeva enne võistlust võtta stardipakke kilest välja ning jõusaali trenažööre kokku panna. Samuti olid korraldajad muretsenud täiesti tuttuued teibad. Heitjate soojendus- ja treeningväljak asus mujal ning sinna ma ei sattunud. Küll aga kuulsin, et seal asus korraliku varustusega jõusaal. Odaviskajate kvalifikatsioonvõistlus leidis aset esimese päeva hommikul ja kuuldavasti pärast öist vihmasadu oli kogu nende soojendusstaadion nii sügava veekihi all, et nende soojendus piirdus pargis sörgi ja venitusharjutustega.
Transport. Transport erinevate staadionite ja Küla vahel oli organiseeritud bussidega (tähtsatel ametnikel olid ka individuaalsed autod koos juhtidega). Sõit kergejõustikustaadionile võttis aega 20-50 minutit. Sõiduaeg olenes bussijuhi valitud marsruudist ja vahepealsetest peatustest, mida ette ei olnud võimalik ennustada. Vahel sõitis buss esimese peatusena hoopis vibulaskmise areeni juurde ja seisis seal uksi lahti tegemata (põhjus endiselt teadmata). Tavamarsruut nägi ette, et esimesena sõidetakse heitjate väljaku juurde, kus buss ootas u 10 minutit ja siis peaväljakule. Siiski juhtus rohkem kui mõni kord, et buss heitjate juures ei peatunud ja buss peatus vaid piisavalt valju hääle tegemisel. Alguses oli probleemiks ka busside mahutavus. Bussigraafik nägi ette, et buss läheb iga 30 minuti tagant (hiljem 15 minuti tagant), ent tihti ei mahtunud kõik soovijad bussi peale. Võistluste lõpuks lubati bussides ka seista ning kõik sportlased said reeglina bussi peale siis, kui soovisid, ja bussid sõitsid praktiliselt vaba graafikuga. Probleem tekkis viimasel päeval, kui sadas paduvihma ja oli väga tuuline. Poolmaratoni järgselt pidid sportlased külmetama ja ootama 40 minutit paduvihmas bussi.
Call Room. Võistlustel kasutati kahe Call Roomi süsteemi. Esimene Call Room asus soojendusväljakul ning koosnes kahest telgist – jooksualad ja hüppealad. Lisaks oli üks suur telk, kus istus 4 inimest (funktsioon teadmata), kellest ühele teatasid oma ala ja nime ja sealt suunati sind edasi järgmisesse telki istuma. Heitjate Call Room asus nende soojendusstaadionil. Mõlemad telgid olid toole täis ning keskel vahekäik, mis võimaldas kaks jooksu korraga ühte telki koguda. Esimese Call Roomi eesmärk oli kõik võistlejad kokku koguda (soovitatavalt õiged võistlejad). Teises Call Roomis kontrolliti, et võistlusvormil oleks ees ja taga numbrid. Selleks istusid sa tooli peal ja üks inimene kontrollis rinna peal olevat numbrit ja teine selja peal – jumal hoidku, et sa ühele inimesele mõlemat ei näitaks. Esimesel päeval küsiti, kas elektroonikat on kotis, järgmistel päevadel ei küsitud sedagi. Naelikuid keegi näha ei tahtnud (kuigi staadioni turvakontrollis tehti küll esimesel päeval suured silmad, et äkki on tegemist külmrelvaga). Esimesel võistluspäeval suutsid nad päeva esimeste jooksudega (10-võistluse 100m jooksudega) juba ajakavast maha jääda, kuid kell oli kuningas. Seega viibisin Call Roomis võib-olla 2-3 minutit ja juba rivistati meid välja viimiseks. Staadionile pidime pääsema 10 minutit enne jooksu (tõketes 15 minutit) – reaalselt esimesel päeval saime staadionile u 18 minutit enne. Välja viimine oli üks korralik paraad – hanerivis viidi ühele poole starti, siis rivistati ümber, et liikuda 2m paremale, siis rivistati uuesti, et mööda jooni liikuda juba stardipaika. Eeljooksudes tutvustamisi ei olnud ja pärast kõlaritest tulnud kõlli, kus paluti staadionil vaikust, oli kõik stardiks valmis. Kuna starterite töö on viimasel ajal suurt kõlapinda pakkunud, kirjeldan starti eraldi järgmises lõigus ja lähen tagasi Call Roomi töö iseärasuste juurde. Teatejooksudes paluti sportlastel lahti riietuda juba Call Roomis. Seega viidi sportlane välja 10 minutit enne starti tuule ja vihma kätte. Eesti kliima juures oleks see täiesti mõeldamatu, kuid ka seal oli õhtuti kehva ilma korral päris jahe ja antud protseduur tundus arusaamatu. 4x400m viimase vahetuse jooksja seisis seega väljas vihma käes nii need 10 minutit enne starti, tutvustamiste ajal ja terve eelmise vahetuste jooksmise aja.
Kohtunike töö ja tehniline lahendus. Võistluste läbiviimiseks kasutati Timetronicsi tarkvara. Info jagamiseks kasutati kahte suurt videotablood ning väljakutabloosid. Jooksude info jaoks kasutati 4 „väljakutablood“ stardis, 200m peal, 300m peal ja finišis. Tulemuste edastamine oli väga kiire ja operatiivne. Esialgne võiduaeg korrigeeriti sekunditega ning u pool minutit pärast jooksu lõppu olid kõik tulemused juba teada ja tabloodele kantud. Kahjuks puudus tabloodelt info selle kohta, mitmenda katsega tegu on, või mitmendal kohal sportlane on.
Kohtunike töö väljakul oli viimse detailini lihvitud. Iga kohtuniku varustusse kuulus ka klapptool, mida iga kohtunik endaga kogu aeg kaasas pidi kandma. Kohtunike liikumine toimus sirges rivis, kõik pöörded olid harjutatud ja pöördekohad kõigil teada. Eriti muljetavaldav oli distantsikohtunike töö pärast tõkkejookse. Tõkete kokku korjamiseks kasutati kahte järelkäruga golfikäru. Mõlemal sõidukil oli lisaks juhile neli distantsikohtunikku. Tõkete kokku korjamine oli kiire, sünkroonne ja peale selle lõbus vaadata. Samasugune piinlik täpsus iseloomustas starterite tööd. Kella järgiti sekundi täpsusega. Stardiprotseduuri oleks lihtsustanud näiteks vile kasutamine andmaks sportlastele märku, millal soojendusdress ära võtta või teatejooksude korral vahetustele märku anda, et start on tulemas. Üllatuslikult anti stardikäsklused eeljooksudes väga rahulikult – käsklusele „set“ järgnes „pauk“ ilma kiirustamata. Poolfinaalides (ja finaalides) toimus asi palju kiiremini. Stardile lisas isikupära aga omapärane elektrooniline „stardipauk“, mis meenutas oma olemuselt pigem kahinat kui pauku ning tekitas paljudes sportlastes segadust. Esines ka valestarte, mida uuriti telepildi vahendusel väga kaua enne otsuse langetamist. Kõik sportlased diskvalifitseeriti, kuigi valestardi esinemine oli vaieldav. Tundus, et järgiti põhimõtet, et kui juba tagasi lasti, siis tuleb tingimata keegi ka diskvalifitseerida. Naiste 100m tõkkejooksu finaal oli erandiks ning kõik sportlased said jätkata. Omapärane oli meeste odaviske finaalvõistluse läbiviimise kord. Kuna ma protokolli samal ajal jälgida ei saanud, siis ei julge sajaprotsendilise kindlusega väita, et võistlejate järjekorra muutmine toimus just nii, kuid jäi mulje, et pärast kolmandat katset, muudeti järjekorda pärast igat katsevooru.
Keele- ja organiseerimisprobleemid. Keeleprobleemid on ka selle võistluse märksõna. Inglise keele oskajate arv võistlusareenil ja korralduskeskustes jäi tunduvalt alla mitteoskajate arvule. Pigem oli meeldivaks erandiks see, kui keegi sai inglise keelest aru. Eesti delegatsiooni atašee oskas inglise keelele lisaks ka veidi vene keelt ning siltidega oli märgistatud ka tõlke, kes oskasid väidetavalt hiina, hispaania või saksa keelt. Võistlusinformatsiooni teabekeskuses tegeles Final Confirmationitega samuti inimene, kes inglise keelt väga ei osanud. Seega jäime lootma, et nendest paberitest, mis esitasime, piisab. Tavaline vastus, kui kelleltki midagi küsida, oli, et see ei kuulu tema kohustuste hulka ning seda, kelle kohustuste hulka asi kuulub, ta ei teadnud. Selgelt ületas kvantiteet kvaliteedi. Kuna TIC-i esitatud paberite hulk oli suur, ei olnud kunagi teada, kas protokolli tulev info võetakse viimasest infost või esialgsetest ülesandmistest, mis esitati jaanuarikuus. Lõpuks, kuidagi, kõik laabus.
Kokkuvõte. Vaatamata keele- ja organisatoorsetele probleemidele ja viimasel võistluspäeval võimutsenud tormile toimusid kõik alad nagu planeeritud. Ma usun, et kõigile jäi võistlusest meelde pigem positiivne. Universiaadi märksõnaks on tavaliselt kultuuriline variatsioon ning korealased jäävad kindlasti meelde oma sõbralikkuse positiivsuse ja püüdlikkusega.
Maarja Kalev
EKJL Instagram
