Kergejõustikuteemalise taskuhäälingusaate “Staadionijutud” seekordseks külaliseks on endine keskmaajooksja ja praegune maratoonar, pärnakas Roman Fosti.
Mullu Valencia maratonil joostud aeg 2:12.49 annab Fostile Eesti kõigi aegade edetabelis Pavel Loskutovi (2:08.53) ja Tiidrek Nurme (2:10.02) järel kõrge kolmanda koha. Tänavuse Valencia maratoni lõpetas Fosti aga mullusest viis sekundit kehvema ajaga, mis tähendab ühtlasi seda, et viimane võimalus Tokyo olümpianorm 2:11.30 alistada tekib tal kevadel.
“Eks ma olen seda jooksu saanud nüüd üle nädala analüüsida. Miks see norm täitmata jäi? Ilmselt ikkagi peamiselt koroonaviiruse tõttu. Pääsesin liiga hilja Keeniast tulema. Sain hea tunde küll lühikeste võistlustega kätte, aga kuna keskendusin sügisel esialgu poolmaratoni MM-iks, siis ei saanud pikemaid distantse ehk üle 35-kilomeetriseid jookse treeningutesse panna. Tundub, et sellest jäi vajaka. Teine asi oli see, et Valencia maratonist kujunes minu jaoks omamoodi fartlek – tempo oli kiire, aeglane, kiire, aeglane. Pärast 20 kilomeetrit kuhjus laktaat. Jooksmises pole teatavasti laktaati ka nii kerge alla saada nagu näiteks suusatamises laskumistel või rattaspordis kellegi tuules sõites. Eks ma praegu nuputan, kuidas uut perioodi üles ehitada, et anaeroobset läve veelgi paremaks saada ja tempo kõikumine ei mõjutaks tulemust. Motivatsioon on kõrge,” ütleb 37-aastane Fosti.
Fosti suurimaks koduseks konkurendiks, aga ühtlasi toredaks võistluskamraadiks on saanud aastate jooksul Tiidrek Nurme, kellega seekordne saatekülaline on pidanud nii staadionil kui ka maratonirajal maha lugematu arvu põnevaid võistlusi.
“Tiidrek on jooksjana väga võiduhimuline. Tema on kindlasti veel võiduhimulisem kui mina, sest kui ta kaotab, siis ta väljendab seda, kui paha ta enda peale on. Aga see on edasiviiv jõud. Olen temalt seda õppinud. Samuti olen õppinud Tiidrekult, kui professionaalne ja detailidesse süvenev peab üks sportlane olema. Tiidrek on musternäide profisportlasest,” kiidab Fosti.
Olgugi et kahel viimasel EM-il on maratonijooksus pronksmedal võidetud 2 tunni ja 12 minutiga, mis märgib ühtlasi Fosti rekordit – tõsi, tiitlivõistlustel reeglina superaegu ei joosta, ütleb “Romka”, et individuaalset suurvõistluste medalit pole ta eesmärgiks veel võtnud.
“Konkurents on nii tugevaks läinud, et ega ma pole julgenud medali peale mõelda. Küll aga olen mõelnud sellele, et kui Kaur Kivistik söendaks takistusjooksu asemel maratonile keskenduda, siis meil oleks Eesti koondisega võimalik EM-il medal võita. Oleksime kolmekesi täiesti medalikonkurentsis, kui suudaksime kõik joosta aja alla 2:20.00,” usub Fosti.
Saates keskendume pikemalt Fosti treeningutele ja Keenia jooksukultuurile, aga räägime muuhulgas ka stardirahadest, tema sportlaskarjääri raskematest ja kergematest hetkedest ning poeg Ramonist.
Saate lõpus esitame kuulajatele uue küsimuse ning avalikustame ühtlasi eelmise küsimuse õige vastuse ja loosime välja auhinnavõitja. Saadet juhib Manta Maja stuudios Karl Rinaldo.
“Staadionijutud”, 21. osa: Soundcloud | Spotify | iTunes
EKJL Instagram
