Kergejõustikuteemalises taskuhäälingusaates „Staadionijutud“ on seekord külalise rollis Ateena olümpiamängude pronksmedalist, armastatud kettaheitja Aleksander Tammert. Teemadering ei piirdu kettaheite spetsiifikaga, sest juttu tuleb ka spordi populaarsuse kasvatamisest, raha rollist tippspordis, Kalevi staadioni rekonstrueerimisest ja paljust muust.
2006. aastal heidetud tulemusega 70.82 maailma kõigi aegade edetabelis 18. kohta hoidev Tammert pole viimastel aastatel enam sportlase ega treenerina tippspordiga seotud olnud ja jälgib toimuvat huviga kõrvaltvaataja pilgu läbi. Olgugi et meie hiljutised tipud ehk Tammert ise ja Gerd Kanter ning ala muul moel populariseerinud Raul Rebane ja Mati Lilliallik tegid kettaheitest 10-15 aastat tagasi Eestis menuka ala, on parandamisruumigi omajagu.
„Kindlasti on Eesti spordisõber tänu meile, aga ka pidevale jälgimise traditsioonile keskmisest arusaavam publik. Aga üldiselt on kettaheidet päris raske jälgida. Selleks, et kõigest aru saada, peab olema tasemel kommentaator ja abimees tema kõrval. Olen nüüd ka kõrvalt juba pikalt tiitlivõistlusi vaadanud ja võib-olla endal ala tundva inimesena jääb puudu detailidest. Tavaline kommentaator ei oska seletada, mida ja miks sportlane ringis teeb, miks ketas laperdama läheb ja kas tuul kannab või mitte. Oleks jube tore, kui sellistesse ülekannetesse kaasataks ala proffe, kes aitaksid seda kõike vaatajatele huvitavamaks teha,“ sõnab Tammert.
Kettaheite juurde jõudis tulevane tippheitlja paljuski tänu oma isale, legendaarsele kuulitõukajale, treenerile ja spordientusiastile Aleksander Tammert seeniorile, kes 2006. aasta sügisel, mõned kuud pärast poja medalivõitu Göteborgi EM-il, meie seast lahkus.
„Aasta läks pärast isa lahkumist spordis raisku. 2008. aastal leidsin küll uue hingamise ja too aasta algas veel päris hästi, aga kõik minu medalivõidud ja isiklikud rekordid nägi ta ära. Isa lahkumisest jäi tühimik treeningutesse sisse. Isa tahtis alati minu treeninguid vaatamas käia, isegi kui ma lihtsalt soojendust tegin või venitasin. Ta oli kõigi ihukarvadega alati asja juures. Ja ta oli sellist tüüpi inimene, kellele ei meeldinud eriti üksinda olla. Tohutu spordifännina meeldis talle vaadata iga minu liigutust ja vahel kasvõi tagantjärele targana öelda, et, näe, sinna need kolm või viis sentimeetrit läksid. Aga see oli väga hea analüüs, sest ise ma alati näiteks lihtsamatel treeningutel sügavalt kaasa ei mõeldnud. Isa aga oli see, kes kõik täpselt meelde jättis ja ka statistika poolel silma peal hoidis,“ meenutab 48-aastane Tammert.
Täna spordiselts Kalevi tegevjuhina töötavat Tammertit tuntakse kui meeletult hea tehnilise tunnetusega kettaheitjat, kes suutis heidetele pea alati tänu tuule tabamisele lisameetreid koguda.
„Üks asi on tehnika, teine on ketta planeerima panemise oskus. Ma arvan, et tehnika arendamisele aitas kaasa treeneri käe all väga suure koguse imitatsiooniharjutuste tegemine. Igal treeningul olid kettaheite juurdeviivad harjutused osa minu soojendusest. Ehk siis selleks ajaks, kui ma hakkasin treeningul otseselt heitma, oli mul 40-50 mõtestatud imitatsiooniharjutust all. Ja ma ei hakanud ka seejärel kohe alati lahmima, vaid lasin kõigepealt umbes kümme heidet 60 meetri juurde ja alles seejärel tõstsin tasapisi tempot. Läbi korduste arvu on võimalik muutuda ringis robotiks. Aastatel 2004-2006 ei pidanud ma ringi minnes millelegi pikalt mõtlema, sest läksin sooritama justkui tükitööd,“ selgitab tartlane.
“Staadionijutud”, 33. osa: Soundcloud ⎮ Spotify ⎮iTunes
Pikas intervjuus räägib Tammert veel 1990ndatel aastatel USA-sse ülikooli minemisest, mitmekeelsest perekonnast, konkurentsist Gerd Kanteriga ja poolelijäänud koostööst Martin Kupperiga. Muuhulgas saame teada, kas Tammert plaanib ka sel suvel veel ringi tulla. Saadet juhib Karl Rinaldo.
Kergejõustikuteemalise taskuhäälingu 33. osa piltküsimus:
Vihje: ERGO maailmamängud Tallinn 2011
EKJL Instagram
