Kergejõustikuteemalises taskuhäälingusaates “Staadionijutud” võtab seekord saatejuhi vastas koha sisse Eesti läbi aegade parim 3000 meetri takistusjooksja Kaur Kivistik.
29-aastast Kivistikku on raske kellegagi segamini ajada. Tartumaalt pärit pikka ja heledapäiset meest tunnevad sõbrad-tuttavad kui ülimalt professionaalselt sporditegemisse suhtuvat inimest, kes teeb iga jooksu eel põhjaliku analüüsi nii enda kui ka konkurentide kohta, et võistlusrajal enam midagi juhuse hooleks ei jääks. Spordivälisel ajal on Kivistik aga suurepärane kokk, armastav abikaasa ja kahe lapse isa.
“Viis-kuus aastat tagasi tõrjusin ma enne jooksu kõik inimesed enda ümbert ära. Nüüd, kahe lapse isana, on see keerulisem, kuna näen, et lapsed nõuavad oma tähelepanu ja nemad veel ei mõista, et mul on tähtis võistlus ees ootamas. Samas suudan tänu aastatega tekkinud kogemustele ikkagi ka väikeste vahelepõigetega säilitada fookuse,” ütleb Kivistik, kes on võistlusreiside ajal enne tähtsaid starte abikaasa Lindaga isegi eraldi toa võtnud.
Kivistiku karjääris on olnud mitmeid suuri õnnestumisi, muuhulgas 2015. aasta universiaadil hõbemedali võitmine ja mitmel korral Euroopa meistrivõistlustel esikümnesse pääsemine, kuid üks keerulisemaid perioode jäi tal seljataha just tänavu, mil saabus koroonaviirus ja suri isa.
“Tänavune kevad oli igatepidi hästi keeruline ja tagantjärgi saan seda veel praegugi tunda. Eks aeg näitab, kuidas mina sellest kõigest kosun ja kuidas maailmal minema hakkab. Võib-olla kogu selle asja juures on kõige huvitavam see, et ma kogesin kolme nädala jooksul lähedase inimese sündi ja surma. Elu üle mõtlemine muutus minu jaoks totaalselt. Sain hoopis teistmoodi aru, kui habras kõik on. Seepärast mulle meeldibki teha seda, mida teen, sest kunagi ei tea, mis juhtub homme,” teab jooksja.
Sportlase ja pikamaajooksjana eristub Kivistik enda sõnul paljudest konkurentidest lisaks pikkusele ka treeningute ülesehituselt, sest jõusaalis rassib ta rohkem kui sel alal kombeks on.
“Võin väita, et olen selles suhtes väga suur erand. Nägin mingil hetkel, et mu loomulik kiirus polnud piisavalt hea teistele meestele kandade näitamiseks. Kaotasin paratamatult tuliseid duelle. Kehakultuuri õppimine andis mulle aga teadmise, et kui sa suudad endale jõu taha hankida, siis tuleb ka kiirus. Hakkasin jõutreeninguid usinalt tegema ja ma ei tea praegu maailmas enda kõrval vist ühtegi takistusjooksjat, kes 160 kilo turjale võtaks,” ütleb Kivistik.
Pikamaajooksjale iseloomulikus pikas saates tuleb juttu takistusjooksu spetsiifikast, veetakistusest, Keenias laagerdamisest, mustade edust jooksudistantsidel, aga ka söögitegemisest, jalgpallist ja laskesuusatamisest.
Saate viimases osas esitame taas kergejõustikusõpradele küsimuse, mille vastuseid ootame aadressile ekjl@ekjl.ee. Saadet juhib Karl Rinaldo.
“Staadionijutud”, 9. osa: Soundcloud | Spotify
EKJL Instagram
