Tekst: Peeter Randaru
Mati Lilliallik pani Euroopa sisemeistrivõistlustele sõiduks kokku mõnusa 8-liikmelise reisiseltskonna. Matkasime laevaga Stokholmi ja sealt 600 km väikebussiga Göteborgi. Et kohale jõudsime alles esimese võistluspäeva õhtuks, pärinevad alljärgnevad tähelepanekud teisest ja kolmandast võistluspäevast, millised õnnestus algusest lõpuni ära vaadata.
Göteborgi Scandinavium Hall on üheksakümnendate aastate alguses rekonstrueeritud universaalhall, mille “põhjaks” jäähokiväljak. Metalltugedel ajutine kergejõustikuareen rajati sellest 3 m kõrgemale, mistõttu “kadus” ka kolmandik halli 12 000 istekohast. Kergejõustiku EM-il oleks võinud seega võistlust jälgida korraga 8000 pealtvaatajat. Tegelikult oli parimal juhul hõivatud umbes kolmveerand tribüünidest. Kergejõustikuareeni kandekonstruktsioonid ja rajakatte konstrueeris, valmistas ja paigaldas rahvusvahelise hankekonkursi võitnud Valeri Bukrejevi juhitav firma. Areenil paiknes 6 rajaga ringrada ja selle keskel 8 rajaga sprindisirge, millest ühel pool kõrgushüppepaik ja kuulitõukesektor ning teisel pool teivashüppe ning kaugus- ja kolmikhüppe võistluspaigad. Jooksu- ja hoovõturajad olid kaetud kahes toonis sinise rajakattega, igal pool mujal oli kate halli värvi. Ringraja siseäär oli jooksuringi kesekele jäävast tasapinnast kõrgemal. Siseraja piirdetorust sissepoole moodustus seega umbes meetri laiune ja 40 cm kõrgune, kogu areeni ümbritsev aste. Aste katkes ainult sprindisirge lõpus, kus rajapind hakkas kurvi kaldele vastava nurga all tõusma paar meetrit enne ringraja siseserva. Kuna kate oli nii tasapinnalisel kui ka tõusval osal üht-sama halli värvi, ei märganud seda paljud võistlejad ja toimus arvukalt kukkumisi. Teiste hulgas juhtus see ka Mikk Pahapilliga. Alles viimase võistluspäeva hommikuks olid korraldajad koha, kus rada tõusma hakkas valge värviga tähistanud ning kukkumisi seejärel enam polnud. Kuulitõuke maandumissektor oli ümbritsetud laest alla lastava metallraami küljes rippuva ja halli põrandale kinnitatava kaitsevõrguga, mis paigaldati ainult kuulitõukevõistluse toimumise ajaks. Kõrgushüppe hoovõtuala jäi osaliselt sprinisirgele, mistõttu tuli sellel alal võistlus jooksude ajaks katkestada. Kuulitõukuetulemusi ja lati kõrgust kõrgus- ning teivashüppes mõõdeti tribüünil paiknevate elektron-optiliste mõõteseadmetega. Kaugus- ja kolmikhüppes kasutati uut, kahel videokaameral baseeruvat mõõtmismeetodit, mis välistas maandumisjäljele mõõtmistähise paigutamise vajaduse. Väljakualade lokaaltablood paiknesid videoekraanidena otsatribüünidel. Halli keskel laes rippus suur, kolme külge pilti näitav videotabloo, igal ekraanil kõrvuti võistlustest toodetav telepilt ja aktuaalsed stardi- või tulemusprotokollid. Halli stardipoolses otsas paiknes veel kaks väiksemat videotablood, mis tavaliselt dubleerisid kesktablool olevat, kuid vajadusel edastasid ka sellest erinevat informatsiooni.
EKJL Instagram
