Täna, 10. aprillil tähistab oma 85. sünnipäeva Eesti Kergejõustikuliidu auliige, lugematute spordiraamatute autor ja toimetaja ning statistik Erlend Teemägi.
Eesti Kergejõustikuliidul oli hea võimalus juubilari õnnitleda 8. aprillil toimunud volikogu koosolekul. Palju õnne, lp Erlend Teemägi!
Allpool avaldame juubilari meenutused 1960ndatest.
Erlend Teemägi
Tööalaselt meeldivaima ja tegusama eluperioodina võin meenutada nn kuldseid kuuekümnendaid. Võitsin tunnustust portreekirjutistega ja olümpiaraamatute tegijana (autorina, koostajana, toimetajana). Olümpiaraamatust kujunes bestseller, mille müügile tulekul seisti raamatukaupluste uste taga pikkades järjekordades. Ja olümpiaraamatute trükiarv aina tõusis: OM Melbourne’is 10 000, Roomas 15 000, Tokyos 25 000. NSV Liidu olümpiaraamatu tiraaž oli samal ajal 14 000 ning Leedu kolleegid debüteerisid 144-leheküljelise brošüüriga, tiraaž 6000. México raamatut trükiti meil juba 40 000. Korralisi puhkusi kirjutuslaua taga veetes olin 1960-ndatel kümne raamatu autor, koostaja, tõlkija või toimetaja.
Kergejõustikuföderatsiooni funktsionäärina (1959. aastast) on meeldiv meenutada, et olin lisaks kümnevõistluse maavõistlusele 1960 ka Norra – Eesti maavõistluste (1967, 1968) ellukutsujaid. Eesti koondiste esindajana NSV Liidu meistrivõistlustele või maavõistlustele minnes tuli kriitilistel aegadel asendada vahel ka Spordikomitee töötajaid.
Kehakultuuri sisustades kasutasin (või kuritarvitasin ?) saavutatud autoriteeti lemmikala hüvanguks. Kergejõustikuaasta ülevaate ja analüüsiga ajakirja kolmes numbris (igas 3-4 lk) panin aluse kergejõustiku ja ka teiste spordialade hooaja-kokkuvõtete tavale Kehakultuuris. Ühtlasi hakkasin avaldama 30 parema edetabeleid, mis kohaldasin fotografeerimiseks ja ümbertrükkimiseks Kergejõustikuföderatsiooni teatmikes või võistluste kavades. Teistmoodi kirjastamisvõimalust siis ei olnud. Nurgapealkirjaga “Suure spordi labürindis” (“Sõna on…”) andsin Kehakultuuris eluõiguse pikkadele intervjuudele – kõigepealt olid usutletavateks endastmõistetavalt kergejõustiklased (Mart Paama, Paavo Kivine, Rein Tölp, Laine Erik, Rein Aun). Ajakirja keskel, väljavõetavana nagu maleküljed, leidis koha “Kergejõustiklase tarkusvara”.
Ajakirjanike Liidu spordiajakirjanike sektsiooni juhatuse tahtel pidin esinema endale ebameeldivalt ka kriitikuna. 1964. aasta sügisel tuli teha sulevendade auditooriumile pikem kriitiline ettekanne rohkest olümpiakajastusest meie toonastes ajalehtedes. Tulemus – Valter Heuer palus mind teoksil oleva olümpiaraamatu retsensendiks. Läks aga nii, et pidin kaasa lööma hoopis selle toimetajana.
1969. aasta sügisel tuli spordiajakirjanike seltskonnas esineda pikema kriitilise ülevaatega spordiraamatute kirjastamisest. Kohale oli kutsutud ka Kirjastuskomitee esimehe asetäitja Leonid Parašin. Tulemus – “Eesti Raamatu” direktor Raimond Potisepp tegi mulle ettepaneku naasta kirjastusse spordikirjanduse toimetuse juhatajana. Palusin mõtlemisaega.
Raekoja platsil astus juhuslikult vastu tollal Eesti Raadio Päevakajas töötanud Paavo Kivine. Küsis, kas ma ei oskaks leida talle sobivamat töökohta. Pakkusingi siis Potissepale enda asemel Paavo. Kirjastuses oli Paavo Kivine veel tundmatu, aga direktor minu ammuse tuttavana ei viivitanud. Nii leidis elus oma koha meie silmapaistvaim spordikirjanik.
Ebameeldivamat eluperioodi, paratamatult Kehakultuuri peatoimetaja asetäitja rollis, pigem ei meenutaks. Ülemuse ametis (liiati võimu ja võimaluste puududes) muutud tahtmatult ebapopulaarseks. Kaasnev töökoorem ahistas ka loomingulist tegevust.
Unistus pühenduda pensionipõlves üksnes lemmikalale kohe ei täitunud. Paar aastat kulus ajakirjandusliku kaastöö tegemisele siia-sinna, lünga täitmisele olümpiaraamatute vallas (Helsingi 1952), seejärel viis eluaastat (1996 – 2001) päevast päeva Tuvi tänaval ja kodus töötades kapitaalse spordibiograafilise leksikoni koostamisele. Alles siis jõudis järg ihaletud kergejõustikuteosteni.
EKJL Instagram
