Lahkus Uno Palu

UNO PALU

08. II 1933 – 15. I 2024

Eesti Kergejõustikuliit teatab kurbusega, et täna 15. jaanuaril lahkus meie seast 90-aastasena endine mitmevõistleja Uno Palu.

Uno Palu oli 1956. aasta Melbourne’i Olümpiamängude 4. koha omanik ja 1958. aasta Stockholmi Euroopa meistrivõistluste hõbemedalivõitja kümnevõistluses.

Sindist pärit spordimees tuli oma karjääri jooksul veel rahvusvahelisel noorsoo- ja ja üliõpilasmängudel 4. kohale (1957). Nõukogude Liidu meistrivõistlustel võitis ta 1958. aastal hõbeda ning aastatel 1955, 1956 ja 1960 pronksi. Aastatel 1953–64 tuli ta 4 korda Dünamo üleliiduliseks meistriks (kümnevõistluses) ning erinevatel aladel krooniti ta kokku 14 korda Eesti meistriks. Aastatel 1956 ja 1958 valiti ta Eesti aasta sportlaseks.

Möödunud aastal ilmus Uno Palu 90. juubeliks tema elulooraamat “Kümnevõistlus ja rock’n’roll. Uno Palu lugu”, mille koostas Jaak Valdre.

Avaldame sügavat kaastunnet Uno perekonnale ja lähedastele.

Ärasaatmine toimub esmaspäeval, 22. jaanuaril kell 13:30 Pärnamäe kalmistu suures kabelis.
Lilli ja pärgi palutakse mitte tuua.

___________________________

Järelehüüe | Visa spordimees, kes läks läbi halli kivi

91. eluaastal suri legendaarne kergejõustiklane Uno Palu, kelle tipputõus oli karm katsumus.

1933. aasta 8. veebruaril Sindis sündinud tulevane kümnevõistlusäss koges juba lapsena elu karmimat poolt: tundis nälga, leppis tihti soolvee, sibula ja kartulitega. Kuigi koduloomi ei tohtinud pidada, oli ta isa seale puukuuri salajase pesa meisterdanud ja jõuluks pandi toidulauale rammusamad palad.

Keerulisel ajal läks Palu varakult tööle ning teenis igapäevast leiba saeveskis ja tekstiilivabrikus. Spordirajale astus särtsakas poiss maast madalast. Kümneaastaselt tuli ta oma esimesel jooksuvõistlusel eakaaslaste hulgas kolmandaks ja sai auhinnaks taskulambi.

Tõsisemalt hakkas Palu lemmikvaldkonnas tegutsema Tallinna kehakultuuritehnikumis, kui harjutas Olav Karikose juhendamisel. 1951. aastal treenis ta Dünamos Viktor Vaiksaare näpunäidete järgi ja võitis NSV Liidu noortemeistrivõistlustel kõrgushüppes hõbemedali.

Eelnimetatud kordaminek kergitas mitmekülgse kergejõustiklase Dünamo üleliidulise koondise kandidaadite hulka. Pärast näguripäevi sai ta lõpuks korralikult süüa ja jaksas treeningutel rohkem pingutada.

Suvel 1956 ületas Palu Moskvas NSV Liidu rahvaste spartakiaadil legendaarsele ametivennale Heino Lipule kuulunud Eesti kümnevõistluse rekordi ja võitis 7167 punktiga pronksmedali.

Esimene välisreis viis tõusva tähe samal aastal Austraaliasse Melbourne’i olümpiale, kus ta saavutas kiiduväärse neljanda koha. Ent just seal sattus Palu hiljem saatuslikuks saanud sündmuste keerisesse. Nimelt trehvas ta maailma kuklapoolel oma onuga, kes oli veerand sajandit varem kodumaa tolmu jalgelt pühkinud.

NSV Liidu koondise juhtkond nuhkis välja, et onu ostis Palule uued riided. Suureks patuks peeti sedagi, et Eesti trio – Palu, käija Bruno Junk ja maadleja Johannes Kotkas – käis väliseestlaste kutsel õhtuti linnas.

Tegelikult oli ime, et Palu üldse olümpiakoondisse võeti, sest ta polnud isegi komsomol. Sitke sportlane jäi elu lõpuni isamaalaseks, keda tiivustasid tõeotsingud.

Õnneks pääses Palu augustis 1958 Rootsi EMile ja võitis kümnevõistluses koondisekaaslase Vassili Kuznetsovi järel ja sakslase Walter Maieri ees hõbemedali. Selgus, et ametnikud jälgisid välismaal ulja eestlase igat sammu.

Vene aja ebainimlikke võtteid kasutati pärast seda, kui Palu oli Stockholmis kohtunud sugulasega. Seejärel taheti temast teha informaator, ent plaan läks vett vedama.

Valus tagasilöök tuli aga 1960. aastal, kui Palu võitis NSV Liidu meistrivõistlustel pronksmedali. Elu parimasse sportlikku vormi jõudnud kümnevõistleja praagiti päev enne Rooma olümpiamängudele minekut koondisest välja.

„Entusiasm kadus, polnud nagu kuhugi püüelda. NSV Liidu koondis võttis mu varsti stipilt maha, elasin rahast, mida kodune Dünamo maksis,” meenutas ta suurest spordist taandumist raamatus „Eesti kergejõustiku kullakamber”.

Selleks ajaks oli Palu juba väga palju korda saatnud. Rahvusvahelisest edust oli põgusalt juttu. NSV Liidu meistrivõistlustel noppis ta 1958 hõbeda ning 1955, 1956 ja 1960 pronksi. 1953–1964 tuli ta trumpalal neli korda Dünamo üleliiduliseks meistriks.

Palu püstitas 1956–1960 koguni 14 Eesti rekordit: kümnevõistluses viis, 110 meetri tõkkejooksus kolm, 200 meetri tõkkejooksus kolm, viievõistluses kaks ja 400 meetri tõkkejooksus ühe.

1958. aastal oli Palu maailma kümnevõistluse edetabelis kuues ja kõigi aegade pingereas kaheksas ning 1956 ja 1960 maailma hooaja edetabelis seitsmes. 1956. ja 1958. aastal valiti ta Eesti parimaks sportlaseks.

Aastast 1957 on korraldatud noortele mitmevõistlejatele Palu auhinnavõistlusi, millel on osalenud suurem osa hilisematest tippudest. Esimene võitja oli Rein Aun.

1966–1967 töötas Palu Tallinna Mererajooni spordikoolis ja 1968–1974 Dünamo kergejõustikukoolis treenerina. 1974–1992 oli ta Harju KEK-i spordimetoodik. 2001 sai kergejõustikukorüfee Eesti Punase Risti V klassi teenetemärgi.

Deivil Tserp

EESTI KERGEJÕUSTIKULIIT

KULTUURIMINISTEERIUM

EESTI OLÜMPIAKOMITEE