27. juunil lahkus meie seast treener, publitsist ja spordientusiast Endel Susi.
Margus Luige järelhüüe:
27. juunil, seitsmemagajapäeval, suikus igavesse unne minu ja paljude teiste kergejõustiklaste treener Endel-Haljand Susi – kompromissitu võitleja, mees, kes ei kartnud oma seisukohti teatavaks teha, ega tõde näkku öelda.
Tõde on teadupärast tihtilugu valus ja nii juhtuski aeg-ajalt, et treeneri sõnadest haavuti, kuid mõnda aega järele mõelnuna saadi aru, et ütles õigesti! Ta oli tore ja laia silmaringiga mees, kes armastas huumorit ning huvitus maailma asjadest ja seda viimase hetkeni välja. Ühtlasi oli ta ainuke inimene mu tutvusringkonnas, keda ma ka veel 39aastaselt teietasin! Endel Susi oli justkui mu teine isa, keda mul oli au pea 28 aastat tunda. Tema tekitas minus huvi võistluskäimise vastu, mis lõpuks päädis 25 Eesti meistritiitliga ja millest enamus sai võidetud tema treeneritarkuse ning tema poolt korraldatud võistluste abiga.
Treener oli värvikas kuju, kelle seltsis ei hakanud kunagi igav! Laagrites ja võistlustel käies lisas ta alati programmi ka mõne muuseumikülastuse või linnaekskursiooni, et noori harida ja tutvustada elu ka väljaspool staadionit. Ühtlasi oli ta nõudlik ja visa. Näiteks kui mõni noormees võistlushommikul kohale ei ilmunud, mindi talle suure bussiga maja ette järgi ning talutati juhendaja juhatusel bussi!
Sündinud 26. aprillil 1940 Otepääl, jõudis Endel Susi lõpuks ringiga Haapsalusse, kus veetis oma tegusamad aastad ja ka elusügise. Oma teekonnal jõudis ta teha palju: olla Rohuküla sadamakapten, juhtida omaaegse Eestimaa Rahvaliidu Läänemaa piirkonda, kuuluda kergejõustikuliidu treenerite nõukokku ja kohtunikekogu juhatusse, avaldada lõputul hulgal artikleid, kirjutada mitmeid raamatuid. Teda on austatud kultuurkapitali kehakultuuri ja spordi sihtkapitali aastapreemiaga (2002) ning tema asutatud Läänemaa KJK kiirkäijad on Eesti täiskasvanute meistrivõistlustelt võitnud ühtekokku 138 medalit ning lisaks sellele veel kamaluga aurahasid teistelt kergejõustikualadelt.
Millega Endel Susi aga tõeliselt Eesti spordilukku kinnistub on tõik, et tema oli mees, kes aitas Eesti võistluskäimise 90ndate alguses taas jalule. Ise kordagi võistluskäimist proovinuna, hakkas ta mingil põhjusel ala põhjast üles upitama, korraldades võistluseid, koolitades kohtunikke ja treenides sportlaseid. Kõik, kes trenni tulid, pandi kõigepealt käima, ja alles siis kui oli näha, et see tõesti kuidagi välja ei tulnud, suunati teiste alade peale. Selline, Eesti kontekstis erandlik lähenemine, tõi edu ja päästis Eesti võistluskäimise väljasuremisest ning selle eest tuleb Endel Susit südamest tänada ja tema ponnistust austada!
Lõpuks jäi vana võitleja, kes seljatanud nii mõnedki rasked katsumused, elule alla. Mõned nädalad tagasi helistas endine juhendaja mulle ja küsis, kas ma ta matustele tulen? Ei osanud kuidagi reageerida. Avaldasin lootust, et ehk on vara veel kutseid saata ja võitleme edasi, kuid ju tundis elukogenud mees oma lõppu ette.
Ma loodan, et treener oli elu lõpus õnnelik. Tal oli toetav ja tubli abikaasa, lapsed ja lapselapsedki kasvamas ning ilus karjäär seljataga! Spordimeestena võtsime telefonivestluses eesmärgiks 80nda eluaasta püüdmise. Napilt jäi puudu, kuid olgem tänulikud, et oli üks mees, kes armastas sporti ja andis paljudele läänlastele esimese suuna nende sportlasteel ja edaspidises elus. Puhka rahul kallis treener, me mäletame sind ja oleme tänulikud!
Eesti Kergejõustikuliit avaldab Endel Susi lähedastele sügavat kaastunnet.
EKJL Instagram
