13. augustil Londonis lõppenud kergejõustiku maailmameistrivõistlustel osalesid 212 võistkonna sportlased. Kuldmedali võitsid 23 riigi sportlased. Medal oli jõukohane 37 riigile.
Meie sportlaste esinemist võib vaadelda mitme kriteeriumi põhjal. Üks objektiivne võimalus on võrrelda enda tulemusi lähinaabritega. Kui Eestist pääses Londonisse 14, siis Soomest ja Lätist mõlemast 12 kergejõustiklast. Ka paremate kohtade osas õnnestus Eestil mõlemaid naabreid edestada. Meie parim oli Janek Õiglane, kes sai kümnevõistluses 4. koha. 12. parema hulka pääsesid nii Magnus Kirt kui Gerd Kanter. Soome parim oli Tero Pitkamäki odaviske 5. kohaga. Järgmine parim soomlane oli Alexis Ojala 14. kohaga 50 km käimises. Lätlaste parimad olid Laura Griva 9. kohaga kaugushüppes ja Gunta Ladiševa- Čubere 12. kohaga 400 m jooksus.
Kuigi paljud lootsid eestlastelt paremaid tulemusi kui saavutati, võib kokkuvõttes tõdeda, et esineti vastavalt oma võimetele või suudeti end isegi veidi ületada, arvestades maailma edetabeli kohti sel hooajal enne võistlust.
Meie sportlaste saavutustest eufooriasse langeda pole mõtet. Lõunanaaber Leedust Andrius Gudžius võitis kettaheite. Lisaks oli Leedul veel 2 kohta 12 parema hulgas. Arine Palšyte jagas kõrgushüppes 7.-9. kohta, Zinaida Sendriute oli kettaheites 12.
Enamikku meie võistlejaid usu puuduses oma võimetesse süüdistada ei saa, pigem mõeldi üle ja mindi „panema”. Seda võib öelda nii Laanmäe kui Kanteri lõppvõistluse kohta. Kanteri puhul oli näha, et heitesse minnes oli käelaba asend hoopis erinev tavalisest. Stabiilse tehnikaga oleks tema finaalikoht kindel olnud nagu ka Magnus Kirdil odaviskes. Aga eks nii leiavad enamus koondisi omade kohta. Kuid üldjuhul üks tulemusi soodustav tegur on õnn, mis alati siiski ettearvamatu.
Mõnda kimbutasid ka haigused ja sellest tingitud nõrkus. Näiteks 400 m tõkejooksja Jaak-Heinrich Jagor, kes vaevles öö läbi haiguse küüsis, suutis hommikul kenasti läbida esimesed 300 meetrit, siis sai jaks otsa.
Kindlasti on pajudel veel ruumi tehnika parandamiseks ja seda ka kogenumatel. Üldiselt esines korralikult Grit Šadeiko. Puudusena tooks välja, et 200 m lõpp vajus tal ära. Lõigutrennis – et võistlustel head tulemust saada – peaks harjutama, et finiš on mõni meeter kaugemal tegelikust finišist. Mis puutub Ksenija Baltasse, siis mõnevõrra jäi tal puudu õnnest, sest esimene hüpe osutus napilt üleastutuks. Pigem taandub küsimus siin siiski sellele, et enne MMi poldud osaletud ühelgi kaugushüppevõistlusel.
Loodan, et meie lootvustandvamad kergejõustiklased, vigastatud Rasmus Mägi ja Maicel Uibo suudavad end terveks ravida ja edaspidi vääriliselt esineda. Kergejõustiklaste üks nõrk koht, mis vaevab ka Rasmus Mägi, ongi reie tagalihas, mille tugevdamisega tuleb pidevalt tegelda.
Ainus maailmarekord püstitati Londonis naiste 50 km käimises, kus võitja Ines Henriques ületas rekordi kolme minutiga ja sai ajaks 4:05.56, mis parem ka meie vabariigi meeste rekordist, mis kuulub aastast 1975 Olav Laiva nimele tulemusega 4:07.09,8. 2006. aastal Paralepas käidud lätlanna Jolanta Dukure ajast käis Londonis kiiremini veel ka hiinlane Hang Yin. Seega jääb Dukure Paralepas käidud aeg 4:16.27 maailmas kõigi aegade edetabelis viiendaks. Dukure on käinud võistlustel ka 100 km. 2007. aastal sai ta ajaks 10:04.50, mis on senini maailma parim naiste poolt käidud aeg. On, mida meie meestel eeskujuks võtta.
Tuleb tõdeda, kuigi paljudele meie vabariigis kiirkäimine ei meeldi, teeb see ala maailmas edusamme, kokku osalesid seekord MMil kiirkäimises 48 riigi sportlased, kel norm täidetud. Ala populaarsus tuleneb sellest, et ala saab igal pool harjutada, kes vähegi soovib end arendada. Üldiselt on ala ka vähe finantse nõudev ja sobib treeningvahendina täienduseks teiste alade treenimiseks, mida on näidanud ka praktika.
Meeldetuletuseks spordisõpradele, et järgmisel aastal möödub 20 aastat Guinessi rekordi püstitamisest Eesti käijate poolt, kus 100 inimest käis igaüks 1000 m. Saavutatud aeg 8:45.40,8 peaks endiselt ületamatu olema.
Londonis edukamad medaliriigid nagu USA, Keenia, Lõuna-Aafrika Vabariik, Prantsusmaa, Hiina, Suurbritannia suutsid välja panna vähemalt 50 normitäitjat.
Samas oli alla miljoni või meiega võrdse elanikkonnaga soojamaa riike, kes tulid medalivõitjaiks nagu Bahama, Barhein või Trinidad ja Tobago. Kuid oli ka riike, kes võisid ainult unistada medalist nagu meist enam kui tuhat korda rohkem elanikke omav India või 330 korda suurema elanike arvuga Argentiina.
Peale võistlust on tekkinud igasugu kiibitsejaid, kel üksjagu õigust, kuid paljudel juhtudel on see tingitud rohkem nende soovunelmast.
Üldiselt hindaks Eesti kergejõustiklaste esinemist Londoni MMil siiski üle rahuldava.
Autor: Endel Susi (Pensionär, kuulunud aastaid EKJL treenerite nõukogusse).
EKJL Instagram
