Eesti kergejõustik tähistab tänavu 100. aastapäeva ning sel puhul on meie atleetide saavutused luubi alla võtnud ka Rahvusvaheline Kergejõustikuliit. World Athletics (WA) kirjutab oma koduleheküljel, et ehkki Eesti on väikeriik, oleme saavutanud suuri tulemusi.
Kui kergejõustiku alaliidule pandi alus 1920. aasta 21. jaanuaril, siis tegelikult tegeleti Eestis kergejõustikuga juba umbes 40 aastat enne organisatsiooni loomist, “Ajalugu näitab, et 19. sajandi viimasel veerandil toimusid näiteks jooksuvõistlused. Mitmed eestlased osalesid 1912. aasta Stockholmi olümpial, kuid keegi ei naasnud medaliga.”
Eesti kergejõustiku üks varajasi kangelasi oli Jüri Lossmann. Ta alustas jalgpalliga, kuid liitus 1913. aastal 22-aastaselt kergejõustikuklubiga ning võitis mitu Venemaa tiitlit ja püstitas rekordeid, ehkki ta sai I maailmasõjas haavata.
1920. aasta Antwerpeni olümpial võitis Lossmann maratonis hõbeda, kaotades kulla kaela saanud soomlasele Hannes Kolehmainenile vaid 13 sekundiga. Ta on Eesti esimene olümpiamedalist kergejõustikus.
Meie esimene maailmarekordimees oli Aleksander Klumberg, kelle kümnevõistluse tippmark tehti ametlikuks maailmarekordiks 1922. aastal. Kaks aastat hiljem võitis ta samal alal Pariisi olümpialt pronksi.
Eesti spordiajaloos on selge roll ka Arnold Viidingul – temast sai 1934. aastal Euroopa esimene tšempion kuulitõukes. Kaks aastat hiljem oli ta Berliini olümpial medalisoosik, kuid võistlus läks nässu ja lõpp-protokolli kanti kaheksas koht. Samal suvel tõukas ta Eesti uueks tippmargiks 16.06, mis toonuks olümpial medali.
1938. aasta EMiks oli Viiding Eesti teine number. Esimest viiulit mängis Aleksander Kreek, kes võitis Pariisis ka kuldmedali. Kreek unistas ka suurepärasest tulemusest olümpial, ent II maailmasõda tõmbas sellele lootusele vee peale. Küll on tema suguvõsas üks olümpiavõitja olemas, sest tema lapselaps Adam võitis 2008. aastal Pekingis Kanada särgis sõudmises kulla. Ta on ka kolmekordne maailmameister.
Rahvusvahelise alaliidu koduleht jätkab, et kergejõustikus võinuks Eestile esimese kulla tuua kümnevõistleja Heino Lipp. Nõukogude Liit ei lubanud tal aga reisida, sest kardeti, et mees võib põgeneda. Olümpiamängudel ei jäänud Lipul siiski käimata, sest 1992. aastal kandis ta Barcelonas avatseremoonial Eesti lippu.
Kui praegu pole Eesti käimisel just parimad ajad, siis 1950ndatel tõi eestlane Bruno Junk Nõukogude Liidule kaks pronksmedalit. Esimene neist tuli 1952. aastal Helsingis 10 km käimises, teine neli aastat hiljem poole pikemal distantsil.
Junk püstitas 1951. aastal 15 km käimises maailmarekordi ning pärast 1959. aastal lõppenud karjääri tegeles ta treeneri ja spordijuhina. Vahemikus 1979-87 oli ta Eesti Kergejõustikuliidu president.
Häid tulemusi tegid ka naised. Virve Roolaid tuli 1954. aasta EMil odaviskes teiseks ning ta on seni ainus eestlanna, kes on võitnud välitingimustes tiitlivõistluste medali.
Iga spordisõber teab, et Eestil on mitmevõistluses pikad traditsioonid. 1960ndatel säras Rein Aun, kes oli 1964. aasta olümpial kümnevõistluses teine, jäädes kullast 45 punkti kaugusele.
Eesti kergejõustiku esimene olümpiakuld tuli 1972. aastal Münchenist, kus Jüri Tarmak oli parim kõrgushüppes. Kaheksa aastat hiljem tõusis poodiumi kõrgeimale astmele kolmikhüppaja Jaak Uudmäe.
Mitmevõistlus ja heitealad on toonud kulda ja karda
Meie kergejõustiku esimene staar pärast taasiseseisvumist oli mitmevõistleja Erki Nool. Ta võitis karjääri jooksul kamaluga tiitlivõistluste medaleid, millest magusaim tuli 2000. aastal Sydneys, kus ta krooniti kümnevõistluse olümpiavõitjaks.
Austraaliasse minnes polnud Nool favoriit, ehkki ta kuulus medalipretendentide hulka. Ehkki oma trumpalal teivashüppes ei õnnestunud meie mehel särada, korvas ta selle isiklike rekorditega kuulitõukes ja 1500 m jooksus.
Medalisära pole Eesti kergejõustikust kadunud ka viimasel 15 aastal. Meie lippu on kõige kõrgemal hoidnud heitealad. On ju kettaheitja Gerd Kanter nii maailmameister kui ka olümpiavõitja ning ta on Bruno Junki ja Jüri Tamme kõrval kolmas kergejõustiklane, kel on olümpiamängudelt ette näidata kaks medalit. Poodiumi kõrgeimale astmele tõusis ta 2008. aastal Pekingis, neli aastat hiljem Londonis oli vägilane kolmas.
Odaviskes on meile kuulsust toonud nii 2005. aasta maailmameister Andrus Värnik kui ka Eesti rekordi üle maagilise 90 meetri piiri nihutanud Magnus Kirt, kes võitis mullu Doha MMilt hõbemedali. Sama värvi autasu riputati ka mitmevõistleja Maicel Uibo kaela.
Oma põhjaliku ülevaate lõpetuseks tabab Rahvusvaheline Kergejõustikuliit naelapea
pihta: “Eestlased on 21. sajandil näidanud, et veidi enam kui 1,3 miljoni elanikuga riik suudab kergejõustikus hüpata üle oma varju.”
EKJL Instagram
