28 tundi lendamist ehk U18 MMi läbiviimisest Calis
Olgu hakatuseks öeldud, et alljärgnevaga arvustan U18 MMi tehnilist läbiviimist, mitte aga meie sportlaste saavutusi. Jäägu see viimane treenerite kilda.
Kõigepealt mõned faktid Calist ja Kolumbiast. Cali on 3,4 miljoni elanikuga linn Kolumbias (kokku 48 mlj inimest). Riigi rahaühikuks on peeso, mis oma väärtuselt on üsna „põhk”: meie ühe euro eest saab kohalikku raha tervelt 3000 tk. Nii on üsna tavaline nähtus 10’000, 20’000 ja 50’000-lised rahatähed. Riigikeeleks on hispaania. Calis valitses MMi ajal üsna troopiline kliima: sooja 30 kraadi läheduses ning niiske.
Lend Tallinnast Calisse: minema tuli hakata üsna vara, nimelt teisipäeva varahommikul 6:20 tõusis juba lennuk Tallinna suunast Frankfurdi poole ning sealt edasi tuli minna Bogota (Kolumbia pealinn) suunas. Kuna lendasin koos teivastega, ei olnud võimalik eelnevalt lennupileteid Bogotast Calisse osta ning sekeldused Bogotas olid omaette nähtus. Õnneks olid kohalikud organisaatorid väga abivalmid ja nii õnnestus mul ühele viimastest lendudest siiski pilet saada. Selleks tuli teivastega sõna otseses mõttes terve lennujaam läbi käia ja ära arvata, millisest luugist see siis õige need check-in’ida oleks. Kohaliku aja järgi kolmapäeva öösel 02:00 hotelli jõudes tuli järjest ärkvelolekuks 30,5 tundi. Ees ootas ööpäev varem jõudnud koondis (Hans-Christian Hausenberg, Sander Moldau, Martin Moldau, Kristjan Joosep, Karel Tilga, Margit Kalk, Pärl Eelma, Marcella Liiv) ning treenerid-abijõud Erki Nool, Karin Hausenberg, Hennit Küppas, Kelly Kvarnstrom, Tõnu Tõnov.
Treeningstaadion. Ega palju magada ei saanud (tervelt 3h) kui juba siirdusime kümnevõistlejatega sööma ja edasi bussidega (ca 20-25 minutit sõitu) treeningstaadionile. Põhimõtteliselt olid seal võimalused kõikide alade „soojendamiseks”.
Sektoreid oli aga maha märgitud alljärgmiselt:
Treeningstaadioneid oli õigemini kaks: üks 8-rajaline ja teine kohe kõrval, millel 4 rada. Viimasel oli mõeldud siis ka oda harjutada.
Kõik võistlejad viidi vastavalt graafikule bussidega peastaadioni alla (sõit ca 5 minutit), kus asus kogunemiskoht. Viimasesse mina küll ei pääsenud, kuid võistlejate ütluste kohaselt olid sealsed kohtunikud üsna ranged ning läbi vaadati kõik, mis võistlejal endaga kaasas.
Ajakava. Kõik alad olid jaotatud viie päeva peale. Kõigil päevadel (v.a pühapäev) oli kavas nii hommikune kui õhtune programm. Vahepealsel, lõunasel ajal, oli mõeldud söömas käia ööbitavates hotellides. Mitmevõistlejatele esimesel päeval nende puhkeruumi kehakinnitust polevat toodud. Treenerite nõudmiste peale järgmistel päevadel asi natukene paranes. Alade jaotus oli laias laastus korras, kuid küsitavust tekitab näiteks, kas tüdrukute 800 m ja 1500 m eeljooksud oleks ikka pidanud neljapäeval ajakavas järjest olema (?). Ilmselt võinuks nende alade lahus olemisel olla võistlejate hulgas ühisosa. On see hea või halb, aga 100 m jooksud joosti nii poiste kui tüdrukute hulgas kõik kolm ringi (eeljooksud, poolfinaal, finaal) ühel päeval. Kui meil hoitakse üsna rangelt kinni mitmevõistluse poole tunni reeglist, siis Calis jäi mõnel võistlejal mõne ala vahele (näiteks poistel kõrgus ja 400 m) vähem aega.
Stardid. Rahvusvaheliseks starteriks oli sel võistlusel määratud brasiillane Ubiratan Martins. Ülejäänud starterite brigaad tundus olevat kohalik. Brasiillane lasi kõik 100 ja 110 m pikkused distantsid. Ülejäänud olid kohalike lasta. Meile juba „harjumuspäraselt” antakse stardipauk (kui kõlaritest tulevat heli nii võib nimetada) üpris kiiresti peale Set-käsklust. Siinkohal tekib aga allakirjatanul küsimus: kas kohtuniku/starteri eesmärk peaks olema igal juhul valelähet vältida või tagada kõigile võistlejaile võrdsed ning ühtlased tingimused. Ise julgen väita, et õige peaks olema see viimane. Paraku kiiresti lastes pannakse justkui pea liiva alla, et panen paugu enne ära, et jumala eest keegi valestarti ei jõuaks teha. Mis siis, et pooled võistlejad seetõttu hoopis „magama jäävad”.
Kiiresti laskmise *viljad* avaldusid näiteks poiste 200 m poolfinaalis, kus austraallane selgelt varem minema läks. Ilmselt lootis ta starterit ennetada ja lubatu 0,100 s piiril mängida. Paraku lõppes aga asi diskvalifitseerimisega. Samuti oli stardid ebaühtlased. Mõned näited olen koondanud siia:
Juhtumid, mis videolindile ei jäänud: Neidude 100 m stardis ebasportliku „nõksaku” teinud võistlejale näidati üleni kollase kaardi asemel mitmevõistlejatele mõeldud kollase-mustaga kaarti (!) Üleni kollast ja üleni punast kaarti, mis käitumisvigade eest peaks antama, ei paistnud nendel starteritel inventari hulgas üldse olema.
Seitsmevõistlejate 200 m stardis selge valelähte teinud sportlasele näidati õigesti kollase-musta diagonaaliga kaarti. Paraku unustati see ülejäänud sama jooksu sportlastele näitamata! Kuna rahvusvaheline starter oli parasjagu recalleri rollis ja üsna minu lähedal, läksin selgitasin talle, kuidas korrektne oleks. Nõu võeti lahkesti kuulda ja anti edasi oma kolleegidele.
Kui Tallinnas U23 EMil toimetas Omega oma süsteemidega, siis Calis oli kohal jaapani firma Seiko. Südamenurgas lootsin veelgi vägevamat tehnikat, kui šveitslate oma, kuid pidin mõneti pettuma: stardikäsklused (kui stardipaugu imitatsioon välja arvata) tulid kõlaritest sedavõrd vaikselt, et tribüünile neid praktiliselt kosta ei olnud. Seetõttu tuli neidude seitsmevõistluse 200 m kolmandas jooksus 8. rajal startinud tüdrukul maksta kallist hinda: stardipauk anti vaatamata sellele, et võistleja set-commandi ei kuulnud ning lõplikku stardiasendisse ei jõudnud. Järjekordne kivi loomulikult ka starterite kapsaaeda. Iga kord, kui stardipaik staadionil muutus, tehti nn proovilaske, mis lõpuks üsna häirima hakkasid. Erinevalt Omega süsteemidest, tuli stardipauk kõigist staadionil olnud kõlaritest, mitte seal kus vaja (kus parasjagu starti anti). Väljakul olid tablood, millel mustal taustal kuvati kollaseid tähti-numbreid. Paraku polnud mitte iga vajaliku nurga alt näha, mis seal kirjas oli. Olgu mainitud, et punaste tähtedega Omega tablood Tallinnas olid tükk maad etemad.
Distants. Kuigi võistlusmäärused näevad ette, et tõkete vasturaskus peab andma vastavalt liikuma, ei olnud ei soojendus- ega võistlusstaadionil kasutatavatel tõketel võimalik vasturaskust reguleerida. Tegemist oli Mondo toodetega. Üldse tundus kogu staadioni inventar Mondo toodang olema. Jääb vaid loota, et tõkkekõrguse reguleerimisel „reguleerub” vasturaskus ise. Vähemalt on tootja kodukal kirjas, et kõik on IAAFi reeglitele vastav.
Kui meil mahuvad tõkked Kadrioru staadionil kolme käru peale, siis Calis kasutati neid 10 tk. Igal mehel oli oma käru 8 tõkkega ning paigutati ja viidi ära need üsna kiirelt.
Distantsikohtunikel oli kõigil käes kollane lipp. Nii kui midagi märgati, tõsteti see ka üles ja kanti (ilmselt siis jooksude peakohtunikule) ette sellest, mis nähti. Paraku oli distantsibrigaadis arusaamatult palju kollaste lippudega tegelasi. Vähemalt mina ei suutnud neile kõigile funktsiooni välja mõelda.
Takistusjooksude toimumise ajaks oli juba varakult veetakistus vett täis lastud. Asus see takistus seespool rada. Et sinna vette mitte näiteks teivashüppajad ei kukuks, võinuks see jooksuala alguseni olla kuidagigi piirestatud. Õnneks läks kõik õnneks ning asjatuid märjakssaamisi ette ei tulnud.
Informaatorid ja võistluste režii. Informaatoreid oli viie päeva jooksul kaks: üks, kes teavitas inglise ning teine, kes hispaania keeles. Koostöö laabus informaatorite vahel hästi: üleminekud sujuvad, räägiti ca 50%-50% ning esines ka piisavalt pause, et pealtvaataja kõrvad said puhata. Taustaks mängis pop-muusika, mille vahele segati ka iidsemaid ladina-ameerikalikke meloodiaid, mis kokku andsid väga hea backgroundi.
Tutvustamiseks kasutati ca 10 sekundilist intro-videot, mille taustaks mängis stroof Pitbulli loost Fireball. Igal videol kujutati animatsioonina erinevat ala ning tekstiga näidati ära ala nimi, poisid/tüdrukud ning kas tegu eelvõistluse, poolfinaali või finaaliga. Igatahes jättis selline teguviis väga positiivse mulje ja võimalusel võiks meilgi värviliste tabloodega staadionitel (eelkõige Kadrioru) neid klippe kasutada. Videoekraane oli kaks ning kolmanda peale näidati tulemusi.
Paraku jättis natukene soovida võistluste üleüldine juhtimine. Nii mõnegi jooksu start tuli kas püsti võtta või rõkkava publiku taustal ikkagi ära lasta ning siis tagasi kutsuda (ja rohelist kaarti näidata). Võinuks ju stardi ajaks väljakualad korraks kinni panna.
Teisalt ei jäänud sellest võistlusest palagani muljet (nagu U23 EMil tegelased Euroopa kergejõustikuliidust meile ikka peale üritasid suruda). Minu hinnangul on tähtsam võistluse tuum, kui see, kuidas asi välja paistab.
Käimisvõistlusel õnnestus näha esmakordselt „karistusala” (penalty area), kuhu tuleb käijal suunduda oma tegude üle järele mõtlema siis, kui on saadud kolm punast kaarti. 5000 m käimises on karistuse pikkuseks 60 s ning 10’000 m käimises 120 s. Kui karistusalast naastes veel üks punane kaart saadakse, lõppeb aga võistlus diskvalifitseerimisega. Ühtegi sportlast ei õnnestunud täheldada, kes oleks karistusalasse saadetud.
Väljakualad üleüldiselt. Väga palju kasutati võistluspaiga ajutist „sulgemist” sellega, et paigaldati koonus vastavasse sektorisse. Kuigi koonuse äravõtmine on selge signaal võistlejale, et nüüd on võistluspaik tema jaoks valmis, kippus säärane tegevus ala läbiviimist kõvasti aeglustama. Samuti mõjus aeglustavalt asjaolu, et vanemkohtunikud ei hoidnud enamikjaolt lippe mitte käes, vaid maas. Ning peale õnnestunud või ebaõnnestunud katset asuti siis vastavalt valget või punast lippu alles kobama.
Kaugus- ja kolmikhüppes kasutati, nii nagu Tallinnas U23 EMil, mõõdulindi asemel VDM-i (Video Distance Measurement). See annab võistluse läbiviimisel nii kiiruselise kui ka ilulise eelise. Puuduseks on ilmselt asjaolu, et vastavate kaamerate ümberpaigutamine võtab aega ja nii ei saa soodsat taganttuult otsides „viimasel minutil“ võistluspaika 180-kraadi ümber paigutada. Calis valitses aga üsna keerutav tuul, seetõttu võistluspaiga ümbertõstmine teemaks ka ei olnud.
Teivashüppes tegid avalöögi kümnevõistlejad poisid. Peab mainima, et paljudes nüanssides õppisid sealsed kohtunikud võistluse jooksul ja tegid vastavalt omad järeldused. Nii näiteks oli kümnevõistlejatel puudu tellingu kaugust näitav käsitablooo. Samas oli see kindlasti olemas juba pühapäeval toimunud poiste finaalis. Kümnevõistluse teivas tehti kahes grupis. Kui ühes toimetati üsna usinasti, siis nõrgemas grupis olid ka kohtunikud „nõrgemad”: maha aetud lati tagasipanek kestis keskmiselt poolteist minutit
Veelgi hullem oli asi siis, kui latile tuli sättida uus kõrgus. Siis kulus selleks täpselt 8,5 minutit (!). Mõõtsin seda Karin Hausenbergi stopperiga. Kokku läks nõrgema grupi teivashüppe läbiviimiseks 4 tundi!
Poiste teivashüppe kvalifikatsioonis juhtus aga säärane seik, et üks võistlejatest hüppas lati puruks ning see tuli asendada. Kummagi võistluspaiga mattide kõrvalt leitud 2+2 latist ei olnud ükski õige pikkusega, st ei ulatanud kandetoelt kandetoele. Mindi siis jooksuga seda õiget kusagilt inventariruumist tooma. Viis minutit hiljem sai kvalifikatsioon siiski õnnelikult jätkuda. Selle peale, et pärast uue lati asetamist keegi kõrguse üle mõõdaks, muidugi ei tuldud.
Ei täheldanud, et võistlejaid oleks keegi keelama tulnud, kui sportlane koos võistlusvahendiga treeneri juurde nõu pidama läks. Õnneks taipasid siiski enamik sportlasi selle väga korrektselt võistluspaika maha jätta ja siis treeneri juurde minna.
Legaalne või mitte, kuid ühel päeval õnnestus tabada ka teivashüppe paiga lähedal tiirutav droon. Selge on see, et alla kukkudes oleks see olnud suureks ohuks nii võistlejatele kui ka kohtunikele.
Tüdrukute seitsmevõistluses ei jätkunud kõrgushüppe tarvis enam Seiko tabloosid. Nii tuli kasutada käsitabloosid. Kuna parasjagu olid veel käimas kaks teiba kvalifikatsiooni, kettaheide, kolmikhüpe kahel paigal ning 200 m jooksud, olekski vahest ehk pilt liiga kirjuks läinud nendest Seiko tabloodest.
Heitealadest õnnestus jälgida kõige rohkem odaviset. Väga palju oli võistlejate katsete „äravõtmist“, sest ilmselt tõlgendati katse ebaõnnestunuks siis kui oda maasse kinni ei jäänud. Peale esimest odaviskevõistlust parandasid kohtunikud oma tegutsemist, kuid vaidlemist sportlaste poolt (õigustatult) jäi jätkuvalt. Kui meil Tallinnas U23 EM-il pidid kohtunikud käsitsi võistlusvahendeid tagasi kandma, siis Calis oli puldiga juhitavaid autosid koguni kaks. Selle asemel, et odad lapiti autole paigutada, pandi need püstisesse asendisse.
Kuulitõukes otsustasin ajaviiteks ära lugeda kohtunike arvu. Kokku oli neid koos Seiko personaliga 18 tk. Kuulidest paistsid silma ainult uhiuued värvilised kuulid. Paraku meeldib võistlejatele tõugata juba sissetöötanud ning kulunud kuulidega. Vasaraheites võrku kinni jäänud vasarate allatoomisega vaeva ei nähtud. Need jäid sinna kuni vastav grupp võistlejaid oli oma katsed sooritanud. Esimestel päevadel ei raatsitud vaeva näha ka võrgu alla laskmisega võistlusväliseks perioodiks. Hiljem seda aga juba tehti.
Protestid. Kuigi ametlikku infot, kui palju täpselt proteste-apellatsioone esitati ja kui palju neist rahuldati, mul pole, siis mõnest siiski. Juba jutuks olnud Seiko-süsteemi ja starterite kehv töö sai jätku tüdrukute 200 m poolfinaalis, kus esialgselt valelähte tõttu maha võetud uus-meremaallanna Georgia Hulls pärast protestimist siiski üksinda jooksma lasti. Aeg, mida ta pidanuks üle jooksma, oli 24,07, paraku jäi tulemuseks 24,18 ning finaalist teisena välja. Suulisi proteste esitati juba mainitud odaviskes, kus kiputi 0-kraadise nurga all maandunud oda ebaõnnestunud katseks lugema. Minule teadaolevalt need protestid ka rahuldati ja tulemused mõõdeti ära.
Autasustamisel hümne ei mängitud, vaid lasti vastavat selle jaoks eraldi välja töötatud signatuuri. Mõneti võis see võistlejate patriotismi kahandada, kuid samas kiirendas see protsessi üldisemalt. Läbi viidi autasustamine ringraja ja tribüüni vahelisel alal, ca 20 m enne finiši joont.
Üldist. Üks hämmastav asjaolu: kohalikud praktiliselt inglise keelt sõnagi ei räägi. Ka teenindavas sektoris oli keelega raskusi. Inglise keelega said hakkama vaid selleks võistluseks spetsiaalselt kokku aetud vabatahtlikud. Teise võistluspäeva vahel aega lõunatamiseks hotellis ei jäänud ning nii käisime koondise juhiga tänavapealses restoranis. Kummalegi supp, praad ning kõrvale joogiks mahl ja lahja õlu läksid kõik kokku maksma ei rohkem ega vähem kui 6,5 eurot.
Televisiooni tehnika tundus olevat „lahjem“ kui meie ERR-il. Ühtegi juhtmeta kaamerat ei paistnud olevat. Kõigil vähegi liikuda soovivatel kaamerameestel oli „sabana“ taga 1-2 juhet sikutavat abilist.
Meie võistlejatele julgen soovitada rohkem pealehakkamist ja resoluutsust: kui ikka oled veendunud, et Sulle tehakse liiga (nagu Pärl Eelma teine odaviske katse), tuleb kohtunikele mainida, et protestid ning lasta katse ära mõõta protestituna.
Kuigi kirjutis sai kokku pandud suhteliselt kriitiline, jäi üldmulje võistluselt väga hea. Minule kui asjahuvilisele oli ajakava ülesehituselt just selline, et jõudis enamikku vajalikku jälgida.
Tänud siinkohal Eesti Kergejõustikuliidule (eriti Marko Aleksejevile), kes võimaldas mul mitte tavalise pealtvaatajana, vaid koondise liikmena (team official) võistlustel osaleda.
Andres Piibeleht
EKJL Instagram
